Jäähoki MM-karikat imetlemas!

Napilt jõudsime! Täna oli viimast päeva Eesti Spordi – ja Olümpiamuuseumis võimalik näha Soome jäähokikoondise võidetud maailmameistrivõistluste võidukarikat. Näitus on avatud olnud küll juba 2. oktoobrist, aga me varem ei jõudnud. Nüüd on karikas ja muu näitusele pandu nähtud ja saan endiselt öelda, et olen viimase aasta jooksul kõik Spordimuuseumi näitused ära näinud, mis seal vaatamiseks välja on pandud.

Päris vahva fakt on see, et karikat sai Eestis enne imetleda kui Soomes. Soome spordimuuseumisse karikas alles nüüd rändab. Ma pole just eriti suur jäähoki fänn, aga seda teadsin ikka, et enne MMi soomlased pigem ei olnud kullasoosikud ning ihaldatud karikas ongi neil varem õnnestunud koju viia ainult kahel korral – 1995. ja 2011. aastal.

Lisaks karikale sai vaadata mängusärke ja ja muud jäähokivarustust. Natuke tundus see näitusesaal tühi olevat ja oleks tahtnud rohkem fakte ja teadmisi sealt juurde lugeda, aga selliseid kahe nädalaseid näitusi vist väga põhjalikuks ka ei saa ajada.

Väikse Preili soovil käisime muidugi ka rallinäitusel ja Otti imetlemas ning reaktsioonimängu mängimas, iga külastuskorraga saavad ka pallidega mängualad temalt järjest rohkem tähelepanu. Pallimeri tundub nüüd juba liiga titekas, vaja on ikka jalgpalle väravasse lüüa ja korvpalle muuseumis ringi veeretada.

Taevaskodade matkarajal

Ma tavaliselt satun vaatamisväärsusi avastama ja matkaradadele pigem suvel või nädalavahetustel. Täitsa huvitav oli Taevaskojas olla hoopis ühel oktoobri argipäevahommikul, paduvihma sadas, aga me olime vaprad matkajad. Kes veel ei tea, siis Suur Taevaskoda on üks Lõuna – Eesti ilusamaid looduslikke vaatamisväärsuseid, asudes Põlvamaal Ahja jõe kaldal.

Rajal saab imetleda kauneid vaateid ning uhkeid paljandeid, ronida mööda ohtraid treppe, juua allikavett, lugeda seal elutsevate lindude ja loomade kohta ning käia mööda “Viimse reliikvia” radu. Rada ise on 3 kilomeetri pikkune ja seda saab läbida ringikujuliselt. Ilusad vaated on nii Suurele Taevaskojale, Väiksele Taevaskojale. Lisaks saab uudistada ja lugeda legende Emalätte, Neitsikoopa ja Salakuulajakivi kohta.

Beatrice – Vanemuine

Beatrice esietendus Vanemuises juba 2017. aasta sügisel, aga mina käisin seda põnevat Siret Campbelli kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud tulevikuromanssi vaatamas alles nüüd. Ma polegi kunagi käinud vaatamas etendust mille tegevus toimub tulevikus ning julgen arvata, et ükski seninähtud lavastus pole koju jalutades pannud pähe nii palju mõtteid ja küsimusi. Lahe oli!

Foto: Heikki Leis

 Tom ja Kristi on tavalised inimesed, kes püüavad elada oma elu ja teineteist armastada. Hetkel, kui nad kaotavad kõik, avaneb ootamatu lahendus, mille abil oma maailm tagasi saada. Kaotus jääb, kuid elu võib jätkuda. See elu on aga midagi väga enneolematut. Digivahendite suhtes skeptiline Tom peab langetama otsuse, kas digiteerida avariisse sattunud Kristi mõistus või lasta tal rahus minna? Hiljem otsustab ta oma naisele ka surrogaatkeha tellida, aga see paneb proovile kõik suhted, nii mehe ja naise, perekonna kui sõprussuhted. Kui teadvus panna teise inimese sisse, siis kas see inimene oleks sel juhul ikka tema või oleks ta keegi muu? Teadusele ja tulevikutehnoloogiatele vaadatakse igavese elu kontekstis aina suuremate ootusega. Ühte sellist võimalust uurib ka „Beatrice“.

Ma rohkem sisust ei räägi, sest muidu pole teatrisse minejal huvitav, aga saalis istudes oli ikka koguaeg põnevus õhus ja ootusärevus säilis, mis nüüd edasi?

Lavakujundus oli väga moodne ja kõrgtehnoloogiline, mulle meeldis, et stseenid ja tegevuspaigad nõnda kiirelt vahetusid, videolahendused lisasid loole modernsust. Ära olid kasutatud vist küll kõik tehnoloogilised võimalused, mis praegusaja teatris võimalik teha on.

Foto: Karoliina Kase

Näitlejad moodustasid koos kena meeskonna, esile tõstaksin võibolla Veiko Porkaneni mängitud Yocki ja Tamarat mänginud Liina Tennossaar meeldis ka. Samas ükski osatäitja ei häirinud ka. Kaasa tegid veel Priit Strandberg, Marian Heinat, Karol Kuntsel, Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Kaisa Riivald.

Suurepärane teatrielamus!

Vihmane nädalavahetus

Ebatavaliselt soojad septembriilmad asendusid kiirelt vihma, tuule ja jahedusega. Selliste padukatega ei tahakski üldse välja minna, vaid ainult diivanis külitada ja kuuma teed või kakaod juua ja küünlaid põletada. Päris niisama laiselnud me see nädalavahetus siiski pole, oleme töörütmiga enam vähem harjunud, juba jaksan õhtuti ka midagi muud teha kui ohkida, et olen nii väsinud.

Reedel käisime Auras väikelaste ujumistunnis, see on mõeldud 2. – 4. aastastele veesõpradele. Tund toimus sellel hooajal esimest korda ja kohal oli ikka väga palju lapsi koos vanematega, arvan, et umbes 30 lapse kanti lausa. Õpetaja oli ka veidi ähmi täis, et nii palju lapsi tundi on tulnud. Kokkuvõttes oli tore, aga Arenas on ikka palju vahvam, sest seal korraga ainult kuus last ja lähenevad kõigile personaalselt, arvestades iga lapse oskuseid ja vanust. Peale ujumist võtsime Tavernast pitsad, need on mulle alati maitsenud, aga eriti tühja kõhuga olid ikka pagana head.

Laupäeval läksin Väikse Preiliga Tähtvere spordiparki rattamaratonile, tal tuli läbida 400 meetrit. Ütleme nii, et kogu hommikupoolik läks meil tõusude ja mõõnadega, raja ta ikkagi läbi sõitis ja rõõmsalt medali ja jäätise vastu võttis. Koduteel veel Saiasahwrist preemiaks üks koogike ja oligi lõunaune aeg.

Tänane päev oli meil planeeritud Tähtvere Õunaõuepäevadeks, aga väikse lapsega sellise pideva paduvihmaga ei hakanud ikkagi minema. Loodan, et järgmisel aastal on ilmataat rohkem korraldajate poolt, sest tegemist on ühe väga vahva ettevõtmisega.

Eks tuleb siis tugitoolispordile keskenduda ja võtta vastu kõik, mida vaatamiseks pakutakse, vaatame meeleldi nii kossu kui võrkpalli. Otsisin head spaapakkumist ka, et vaheajal lõõgastuma minna. Tahtsin kõige rohkem Rakvere Aqvasse, kodulehelt väga head pakkumist ei leidnud, aga siis oppa Booking.com pakkus päris soodsa diili ja nii me oktoobris Rakveresse põrutamegi.

Minu suvelemmikud 2019

Täitsa kahju on öelda, et suvi sai läbi, kuigi ka sügisel on omad võlud on suvi siiski mu lemmik aastaaeg. Peale kaht lapsega kodus oldud aastat oli natukene põnev, aga samas ka ärev jälle tööle minna. Töökeskkond, kolleegid ja õpilased kõik on minu jaoks uus. Arvatavasti hakkan ma ka blogisse palju harvemini jõudma kui praegu, aga kes teab.

Sellel suvel rändasime päris palju ringi ja avastasime Eestimaa paiku, kus varem polnud käinud. Muidugi käisime ka kohtades, mis juba varasemast on meeldima hakanud ja saime kinnitust, et nad on ikka tasemel ja koha meie lemmikute listis kindlasti ära teeninud.

Vudila – käisime juulis, aga peame siiani õhtujuttu alustama Vutast. Meie kahese jaoks on see koht nagu paradiis, sai mängida, möllata, ujuda ja loomadele pai teha ning lõunaunest polnud sellel päeval juttugi. Kindlasti järgmisel suvel jälle.

Suveetendus “Kadri” – jõudsin sellel suvel kolmel korral teatrisse, aga “Kadri” läks kõige rohkem hinge. Loodan, et järgmisel suvel saab II osa vaatama minna.

Narva – Jõesuu Noorus spa vee- ja saunakeskus – kogu hotell oli ilus ja maitsekas, aga eriti meeldis mulle vee-ja saunakeskus. Külmadel talveõhtutel hakkan kindlasti seda kuuma Jaapani vanni igatsema ja õhtul saab seal õues mullivannis mõnuleda ja vaadata merd ja päikeseloojangut ning kuulata lainete kohinat. Lisaks on tegemist väga lastesõbraliku kohaga.

Elistvere loomapark – Väike Preili on suur loomasõber, tema eriline lemmik on karu. Elistvere karu oleks seda nagu teadnud ja viimasel korral näitas lapsele ikka kõiki trikke mida oskab. Piisavalt väike park, et saaks kõikide loomade tegemistesse süveneda, hea linnalähedal ka. Kahjuks ilvesepoegi me ikkagi ei näinud.

Pizza Olive – meile maitseb. Tundub, et teistele ka, sest rahvast on alati palju, kuigi Ihamaru asub ju ikkagi suhteliselt metsas.

Väikelinnade Võru ja Põlva keskväljakud – mõlemad on viimase paari aasta jooksul saanud uue kuue. Meie laps oleks Põlvasse tahtnud jäädagi, sest seal on purskkaevud, kus sai ennast mõnusalt märjaks lobistada. Võru omast sõitsime ainult mööda, aga jättis kutsuva mulje, peab kunagi minema lähemalt uudistama.

Tartu rattaringlus – kui alguses oli ratast võimatu saada ja linnapildis jäi iga päev silma mitmeid rattaid lõhkuvaid noori, siis nüüdseks on olukord rahunenud. Vähemalt ma olen alati ratast saanud, mugav on Toomemäest üles vurada.

Tartu kohvikute koogid – sattusime kuidagi tihti välja maiustama ja avastasime päris mitu eriti maitsvat kooki. Näiteks iga kell võiksin uuesti süüa Pahade Poiste Toorjuustu-sokolaadi marmorkooki vaarikakastmega ning RP9 laimikook valge sokolaadi ja toorjuustuga oli super maitsev. Werneri koogivalikust ma ei hakka üldse rääkimagi, lemmikud meil seal napoleoni kook ja uue leiuna laulupeo kook.

Sibulatee – käisime kahel korral, aga ikka ei jõudnud kõigega nii põhjalikult tutvuda kui oleks tahtnud. Soovitan kindlasti Sibulateele aardeid otsima minna ja sibulaid varuma. Mina lähen kindlasti järgmisel suvel jälle, et sealne rattaring ära teha.

Pärnu- aastaid tagasi sattusin pea iga nädal Pärnusse, nüüd polnud kaks aastat käinud, aga tekkis ikka kergelt kodune tunne. Steffani pitsa oli ikka sama hea kui vanasti.

Kubija Spa – oleme käinud viimase kolme aasta jooksul vist viis korda. Mulle meeldib seal kõik. Teenindus, toad, veekeskus, toit, hoolitsused ja neid saab tarbida minu arvates ikka väga mõistliku raha eest ka. Me ei pidanud ka seekord pettuma.

Nooritsmetsa küün – mul oli võimalus osa saada küünipulmast, väga vahva küün Põlvamaal.

Tartu muuseumid – kuna meie laps tahaks iga päev muuseumis käia, siis on mul ülihea meel, et muuseumites nii tihti uusi näituseid avatakse. Spordimuuseum ja Mänguasjamuuseum on täielikud hitid tema jaoks, kui ta pikemaid lauseid oskab moodustada, siis võib seal ekskursioone läbi viia 😀 aga tal on põnev olnud ka AHHAAs, Loodusmuuseumis ja ERMis.

Ma arvan, et see oli esimene suvi mu elus kui ma ei käinud Kauksis. Lihtsalt läks kuidagi nii, et ilusate ilmadega olime kuskil mujal ja külma ning vihmaga ei mõju rand minu jaoks just kutsuvalt.

Järgmisel suvel juba uued käigud, nüüd siis jälle töölainele tagasi.